Usaldusväärseim ehitusmaterjalide maaletooja | Tasuta telefon: 1900 | E-mail: bestor@bestor.ee
Usaldusväärseim ehitusmaterjalide maaletooja | Tasuta telefon: 1900 | E-mail: bestor@bestor.ee
Lamekatus on katus, mille katusekatte kalle rõhtpinna suhtes on 1:10 või sellest väiksem ehk kalle on 10° või väiksem. Lamekatustena käsitletakse ka muutuva kaldega rullmaterjalist kattega katuseid, kus kalle võib olla 0 kuni 90 kraadi (kuplid, kaared, erikujud) ning katuste ehitamisel kasutatakse lamekatuste ehitamise materjale ja tehnoloogiat. Ükski lamekatus ei ole üldiselt täiesti lame ning väike kaldenurk on vajalik veeäravoolu tõhustamiseks. Kattematerjaliks on üldiselt kas bituumenrull-, plastrull- või mõni muu seisvat vett pidav materjal. Lamekatuseid kasutatakse nii eramajadel, korterelamutel, sauna- ja grillmajadel, kuid eelkõige on see kõige populaarsem katusetüüp äri-, tööstus- ja laohoonetel.
Lamekatus on oma olemuselt ja konstruktisoonilt lihtsam kui viilkatus, kuid selle ehitamisel tuleb siiski kinni pidada mitmest olulisest põhitõest. Tavaliselt koosneb lamekatus mitmest materjalikihist, sealhulgas veekindlast membraanist, isolatsioonist ja kaitsekihist. Selline materjalikombinatsioon on loodud selleks, et tagada vastupidav ja ilmastikukindel katus, mis võib nõuetekohase hoolduse korral kesta aastakümneid. Lamekatuste paigaldamise tehnoloogiat võib ja saab kasutada ka järsemate katuste ehitamisel ning katusepinna kaldenurk ei ole piiratud.
Üldjoontes võib lamekatuse ehitamise protsessi jagada seitmeks etapiks:
Katuse projekteerimise käigus tuleb lahendada mitmeid olulisi küsimusi. Projektiga tuleb paika panna katusekalde nurk, läbiviikude ja korstende asukohad, kattematerjali tüüp ning üleüldine katuse disain. Antud punktide läbimõtlemine varases ehitusstaadiumis aitab vähendada võimalike tulevasi probleeme katusega ning pikendab katuse eluiga.
Projekteerimine annab ülevaate ehitusmahtudest ning sellest lähtuvalt ka materjali- ja töökuludest. Antud info alusel kujuneb välja katuse ehitamise ligikaudne maksumus. Lisaks sellele peab projekti koostaja arvestama kõiki ehitusnõudeid nind samas ka töö tellija soove. See on koht, kus pannakse vajadusel paika lamekatuse eridisain. Tänu projektile võib tellija olla kindel, et ehitatav katus vastab nõuetele ning ehituskulud ei tule suure üllatusena.
Lamekatuste kandekonstruktsiooniks on Eestis üldiselt raudbetoon, metall või puit. Enamasti on kandekonstruktsioon ka katuse aluskonstruktsiooniks. See tähendab, et erinevad katusekihid paigaldatakse otse kandekonstruktsioonile: aurutõke, soojustuskiht, tuulutussüsteem, vihmavee äravoolusüsteem, vastukalded, katuseaknad, suitsuluugid, katuseluugid ja palju muud. Aluskonstruktsiooniga saab anda katusele kalde, kuid seda saab teha ka soojustuskihi paigaldamise ajal.
Raudbetoonist kandekonstruktsioon on enamlevinud ärihoonete ja korterelamute puhul. Teiste ehitiste puhul on kande- ja aluskonstruktsiooniks kas erinevad puitmaterjalid (nt veekindel vineer, niiskuskindel vineer, niiskuskindel OSB plaat)või metall (kandev profiilplekk). Metallist kandekonstruktsiooni kasutatakse tihti lao- ja tööstushoonetel ning puidust konstruktsiooni väiksematel ehitistel nagu eramajad, kuurid, garaažid ja saunamajad. Puidust aluskonstruktsiooni (vineer, OSB plaat) paigaldamiseks ehitatakse vastav sarikate ja tugitalade süsteem ning metallist konstruktsiooni paigaldamiseks ehitatakse vastav metallkarkass.
Aluskonstruktsiooni liigist oleneb ka järgnevate katusekihtide paigaldamise viis ning kinnitusmaterjalide valik.
Aurutõkkekiht on lamekatuse ehitamise juures väga oluline konstruktsiooni osa. Tegemist on materjalikihiga, mis takistab niiskuse pääsu seestpoolt väljapoole. Antud juhul on oluline, et auruna esinev niiskus ei tungiks üldiselt soojemast siseruumist väljapoole katusekonstruktsiooni. Vastasel juhul võib niiskust saada katuse soojustuskiht või aluskonstruktsioon, mis võib põhjustada soojusisolatsiooni võime vähenemist ning katusekonstruktsiooni halvenemist.
Aurutõke paigaldatakse alati hoone välispiirde soojemale (ehk sisemisele) küljele. Suurt tähelepanu tuleb pöörata katuse läbiviikude ning katuse ja seinte kokkupuute kohtade aurutihedaks ehitamisele.
Lamekatuse ehitamisel kasutatakse põhiliselt kile-, bituumen-, foolium- või alumineeritud bituumenaurutõkkeid. Aurutõkkena toimib ka kuuma bituumeniga katuse aluskonstruktsioonile kleebitud vahtklaas. Sellisel juhul täidab vahtklaas nii aurutõkke kui ka soojustuse otstarvet. Üldiselt peab aurutõke toimima ka õhutõkkena ning olema piisava veeaurutakistusega. Meeles tuleb siiski pidada, et ükski aurutõke ei ole absoluutse aurutihedusega.
Betoonist aluskonstruktsiooni puhul tuleb see eelkõige kruntida ehk katta praimeriga. See parandab aluspinna nakkumist ning selle peale paigaldatakse aurutõkkekiht. Paigaldamisel tuleb jälgida, et aluspinnal ei oleks ebatasasusi, mis võiksid aurutõket vigastada. Betoonist konstruktsiooni puhul tuleb kindlasti meelest pidada, et selline aluspind on leeliseline ning see söövitab nii alumiiniumi kui ka klaaskangast. Seepärast ei tohi betoonile paigaldada alumineeritud aurutõkkepinda ja samuti pole soovitatav kasutada klaastugikangaga bituumenrullmaterjale. Enamasti kasutatakse betoonist aluspinnal bituumenmaterjalist aurutõkkekihti.
Metallist aluspinnana kasutatakse Eestis enamasti kandvat profiilplekki. Antud materjal on laineline ning seepärast on kile- ja bituumenrullmaterjali paigaldamine keeruline. Kõige rohkem kasutatakse profiilpeki peal iseliimuvaid aurutõkkeid, milleks on näiteks alumineeritud iseliimuv bituumenrullmaterjal. See võimaldab ehitada hea ja aurutiheda aurutõkke kihi, mille peal on katuse ehitamisel lisaks ka hea ja turvaline töötada.
Puidust aluskonstruktsiooni puhul tuleb samuti jälgida, et aluspind oleks sile, puhas ning võimalikult kuiv, et vältida vigastusi ja liigniiskust. Puidust aluskonstruktsioonile sobivad kõige paremini kileaurutõkked, kuid võib vajadusel kasutada ka teisi aurutõkkeid.
Pärast aurutõkkekihi paigaldamist saab käsile võtta katuse soojustamise ja tuulutamise küsimused. Katuse soojustus ehk isolatsioon ja tuulutus on omavahel tihedalt seotud ning nende väljaehitamine katusekonstruktsiooni osana sõltub hoone ja katuse otstarbest ning kasutatavatest materjalidest. Soojustuskihi paigaldamine on tähtis hoone soojuskao minimeerimiseks ning Eesti kliimas on seda enamus ehitiste puhul vajalik teha.
Katuse soojustamist ei tehta hoonetele, mis ei vaja sooja sisetemperatuuri (näiteks külmad laoruumid) või kui tegemist on varikatuse või mõne väikse kõrvalhoonega (varjualune, kuur).
Enamlevinumad soojustusmaterjalid lamekatuste soojustustööde tegemisel on mineraalvill (MW), vahtsoojustus (EPS; XPS; PUR; PIR), vahtklaas (CG) ja kergkruus (LWA). Kasutatav soojustusmaterjal ja selle paksus sõltub konkreetse objekti otstarbest ning tellija soovist ja võimalustest. Paisutatud polüstüreen ehk EPS soojustusplaat on enim kasutatud soojustusmaterjal lamekatuse ehitamisel. Täpsemalt saab katuse soojustamisest ning erinevate materjalide omadustest lugeda siit: link katuse soojustuse artiklile.
Paralleelselt isolatsiooniga tuleb mõelda ka ventilatsiooni peale, et vältida liigset kondenseerumist. Eluruumide puhul tuleb eelistatavalt kasutada tuulutatavaid katuslagesid. Sellisel katuslael on soojustuskihi ja katusekatte vahel tuulutusruum, mille kaudu eemaldatakse katusekatte alla sattunud niiskus. Tuulutusruum ühendatakse välisõhuga räästas olevate tuulutusavade või -pilude abil. Ehituslikult peab olema tagatud, et siseruumi õhk ei pääseks tuulutusruumi. Vastavalt katuse konstruktsioonile saab lamekatuseid tuulutada järgnevatel viisidel: alarõhutuuluti, parapetituulutus, seinatuulutus, räästatuulutus. Suletud katuslae puhul on soojustuskiht suletud aluskonstruktsiooni ja katusekatte vahele ilma tuulutusvaheta. Seejuures on oluline, et soojustuskihi alla on paigaldatud aurutõkkekiht, mis takistab niiskuse sattumist isolatsioonikihti. Sellised katused on tihti kasutusel just betoonist aluspinnal.
Pärast soojustuskihi ja tuulutuse ehitamist tuleb katusele paigaldada viimane kiht ehk katusekate. Lamekatuseid ehitatakse seisvat vett pidavate katustena, seega peab katusekate olema väga hea vettpidavusega ning toimima hüdroisolatsioonina. Mida laugem katus, seda nõudlikum on hüdroisolatsioon.
Kõige levinumad lamekatuse kattematerjalid on SBS bituumenmaterjalid, PVC rullmaterjalid ja EPDM kummimaterjalid. Sobiva katte valimine sõltub konkreetsest objektist ning paljudest lisaasjaoludest. Kõiki eelnimetatud kattematerjale on suhteliselt kerge paigaldada ning võrreldes viilkatusega on paigaldusprotsess kiirem ja ohutum.
Olenevalt katusematerjalist koosneb hüdroisolatsiooni kiht ühest (EPDM) või 2-3st kihist. Mitmekihilise katte puhul tuleb hoolikalt jälgida, et erinevate kihtide vuugid oleksid üksteise suhtes vähemalt 15 cm nihkes. Katusekatte nakkumise parandamiseks on eriti SBS katte puhul soovitatav aluspinnad eelnevalt kruntida, milleks kasutatakse erinevaid katusemastikseid ja –krunte. Põhilisteks katusekatte paigaldusviisideks on mehaaniline kinnitamine tüüblitega, kuumkeevitamine, isekleepuvana kinnitamine, soojaõhu puhuriga paigaldamine jt.
Täpsemalt bituumenmaterjalidest ning PVC katusest saab lugeda siit: link järgnevatele artiklitele.
Pööratud-, käidavate- ja murulamekatuste puhul asub hüdroisolatsioonikiht kandekonstruktsiooni ja pealmise konstruktsiooni (tavaliselt soojustuskihi) vahel. Hüdroisolatsioonina kasutatakse üldjuhul SBS bituumenrullmaterjali.
Lamekatuse puhul on katusekalle väike ning vesi ei liigu kiiresti katuselt ära nagu viilkatuse puhul. Selleks, et katusele ei tekiks seisvat vett, tuleb seda läbimõeldult eemale juhtida. Vastavalt vajadusele ehitatakse katused kas sisemise (katuselehter ehk -kaev) või välimise (vihmaveerenn, vihmaveetoru) vihmavee äravooluga. Antud valik tehakse juba enne katusekonstruktsiooni ehitamist, kuid lehtrite ning rennide ja torude paigaldamine toimub üldiselt pärast katusekatte paigaldamist.
Sisemise süsteemi puhul juhitakse vesi ära maja sisse läbi spetsiaalselt selleks paigaldatud lehtri(te), mis ühendatakse vihmavee äravoolutoruga ja vesi juhitakse enamikel juhtudel vihmaveekanalisatsiooni. Enamkasutatava katusekaevu läbimõõt on 110mm, mis suudab teenindada keskmiselt 200m2 katusepinda. Äravoolu toimimiseks peab katusekalle olema ehitatud nii, et vesi koonduks just kaevude asukohtadesse. Selleks ehitatakse lamekatusele vastavaid vastukaldeid. Katusekaevule võib paigaldada ka jäätumisvastase küttekaabli, mis takistab äravooluveel jäätumast ning kaevus ei teki ummistust.
Välimise äravoolu puhul peab vesi kõigepealt jõudma vihmaveerennidesse. Selleks tuleb katuseääred ehitada sellise kaldega, mis võimaldaks vee suunamist veerenni. Järgmise sammuna tuleb jälgida, et vesi saaks rennidest edasi vihmaveetoru poole liikuda. Veerenni ja -torude paiknemine tuleb valida nii, et veekoormus jaguneks süsteemi osade vahel võimalikult ühtlaselt ning rennid ja torud näeksid hoone üldpildis võimalikult loomulikuna.
Tavaliselt ei lõpe katuse paigaldamine vaid katusekattematerjali olemasoluga. Üldiselt tehakse lamekatuse lõppviimistlusena katuseääre ja läbiviikude plekitöid. Samuti tuleb üle vaadata kõik katusekattematerjali ülespöörded, et need oleksid niiskuskindlalt kinnitatud ning kaitstud vihmavee eest. Selleks kasutatakse spetsiaalseid mastikseid ning plekiga katmist. Erinevaid läbiviike tuleb vajadusel tihendada spetsiaalsete tihenditega. Kogu katus peab olema maksimaalselt hüdroisoleeritud. Sellisel juhul on katuse eluiga pikem ning kestab mitmeid aastakümneid.
Lamekatus on katus, mille katusekatte kalle rõhtpinna suhtes on 1:10 või sellest väiksem ehk kalle on 10° või väiksem. Lamekatustena võib pidada ka rullmaterjalist kattega katuseid, mille kalle võib olla 0 kuni 90 kraadi (kuplid, kaared, erikujud), ning nende ehitamisel kasutatakse spetsiaalseid materjale ja tehnoloogiat. Ükski lamekatus pole täielikult lame, kuna väike kaldenurk on vee äravooluks vajalik. Kattematerjalina kasutatakse tavaliselt bituumenrulli, plastrulli või muud veekindlat materjali. Lamekatuseid kasutatakse laialdaselt eramajades, korterelamutes, saunades, grillmajades, kuid eelkõige on see populaarne äri-, tööstus- ja laohoonete katuse lahendus.
